Horisontaalse hapnikujaotuse iseärasused
Lisaks anomaaliatele vertikaalses hapnikujaotuses, võib ka horisontaalne hapnikujaotus järvedes olla võrdlemisi eriskummaline.
Tavaliseks ilminguks on kaldavööndi (litoraali) erinevus avaveest, mis tuleb eriti ilmsiks järvedes, kus kaldavööndis kasvab rohke veesisene taimestik, mis koos temal kasvava epifüütoniga üleküllastab päeval litoraalivööndi hapnikuga (joonis 15). Öösel kulub suur osa hapnikust aga hingamisel. Hüpertroofsetes järvedes võivad ööpäevased hapnikusisalduse kõikumised olla väga suured ning hapniku mõõtmiste puhul tuleb arvestada, et tulemus sõltub kellaajast. Taimestiku suremise ja lagunemise ajal suve teisel poolel võib vaikse ilma korral tekkida hapnikupuudus, nn. suvine ummuksilejäämine. Kõrge produktiivsusega madalaveelistes järvedes võib talviti, eriti paksu lumikatte korral kujuneda kogu järve haarav talvine ummuksilejäämine.
|
Litoraali erineva osakaalu ja taimestiku koosseisu tõttu võivad suure liigendatusega järvede eri osad käituda väga erinevalt.
Sissevoolude mõju suudmeala hapnikurežiimile võib olla kahesugune: külma ja hapnikuga küllastunud vee juurdevool võib põhjustada järves lokaalse üleküllastuse piirkonna (joonis 16), kergestilagunevaid orgaanilisi aineid sisaldav vesi halvendab oluliselt suudmeala hapnikurežiimi. Sügavates järvedes, kus põhjakihid on anaeroobsed, eraldub põhjasetetest gaasilist metaani ja vesinikku (joonis 17). Talvel võib nende gaaside oksüdeerimine vähendada hapniku sisaldust süvikute kohal. Seda efekti tugevdavad ka põhja pidi süvikute poole suunatud gradientvoolud, mis süvikute kohal tekitavad tõusvaid voole ja moonutavad kihistumise iseloomu. |
|