Eesti järvede hapnikurežiim
Väikejärvede hapnikurežiimi on põhjalikumalt jälgitud alates möödunud sajandi keskpaigast ja hapnikutingimused on kuni viimase aastakümneni pidevalt halvenenud. Ortograadse hapnikujaotusega vähetoitelised järved praktiliselt puuduvad. Kihistunud järvede hapnikujaotus on enamasti aga klinograadne või positiivselt heterograadne. Väga paljudes kihistunud järvedes puudub hapnik suvel hüpolimnionist sootuks (joonis 19).
Eesti väikejärvede üheks omapäraks on humiinainete poolest rikaste raba- ja soojärvede rohkus. Neis jääb ka epilimnionis hapnikusisaldus alati küllastuskontsentratsioonist oluliselt madalamaks, kuna hapnikku kulutatakse orgaanilise aine lagundamiseks. Külmadel ja karmidel talvedel on väga tavaline ka talvine ummuksile jäämine, mida soodustab veel sügisene madal veetase ning sademete vähesus. Eriti ohustatud on rohketoitelised, madalad ja aeglase veevahetusega järved ning mõned liigtoitelised sügavad järved. Potentsiaalselt ummuksile jäävate järvede arv võib küündida isegi 25-30% uuritud järvede koguarvust.
Eesti suurjärvede Peipsi ja Võrtsjärve hapnikurežiim väikejärvede omast mõneti erinev tänu morfomeetriale. Võrtsjärv eripära on seotud suure pindala, vähese keskmise sügavuse ja suurtes piirides kõikuva veetasemega. Jäävabal perioodil on järvevee hapnikusisaldus lähedane küllastusele, kuigi pindmise ja põhjalähedase veekihi vahel on erinevus 1-2 mg/l. Selline gradient on tingitud fotosünteesist ja põhjasetete hapnikutarbest. Keskmiselt igal kolmandal talvel langeb põhjalähedases (0,5–1 m põhjasetetest) veekihis hapnikusisaldus alla 1 mg/l, mis järve enda ökosüsteemile otseselt ohtlik veel pole. Madala veetaseme ja karmi talve korral võivad järve väike veemaht ning suur hapnikutarve (100 mg/(m2·d) viia anoksia väljakujunemiseni kogu veesambas. Ka Peipsi järve vesi on jäävabal ajal hapnikurikas ning järveosad ei erine üksteisest keskmise hapnikusisalduse poolest. Kuumade ja tuulevaiksete ilmade korral, mis vältavad pikemat aega, on pindmine veekiht fotosünteesi tulemusena tugevasti üleküllastunud ja tekib hapnikukihistus. Talvine hapnikurežiim on aastati küllaltki muutlik, sõltudes jääkatte kestusest, lumikatte paksusest, sulailmadest jms. Märtsikuuks on põhjalähedane vesi keskmiselt kolm kord hapnikuvaesem kui pindmine veekiht.
Eesti suurjärvede Peipsi ja Võrtsjärve hapnikurežiim väikejärvede omast mõneti erinev tänu morfomeetriale. Võrtsjärv eripära on seotud suure pindala, vähese keskmise sügavuse ja suurtes piirides kõikuva veetasemega. Jäävabal perioodil on järvevee hapnikusisaldus lähedane küllastusele, kuigi pindmise ja põhjalähedase veekihi vahel on erinevus 1-2 mg/l. Selline gradient on tingitud fotosünteesist ja põhjasetete hapnikutarbest. Keskmiselt igal kolmandal talvel langeb põhjalähedases (0,5–1 m põhjasetetest) veekihis hapnikusisaldus alla 1 mg/l, mis järve enda ökosüsteemile otseselt ohtlik veel pole. Madala veetaseme ja karmi talve korral võivad järve väike veemaht ning suur hapnikutarve (100 mg/(m2·d) viia anoksia väljakujunemiseni kogu veesambas. Ka Peipsi järve vesi on jäävabal ajal hapnikurikas ning järveosad ei erine üksteisest keskmise hapnikusisalduse poolest. Kuumade ja tuulevaiksete ilmade korral, mis vältavad pikemat aega, on pindmine veekiht fotosünteesi tulemusena tugevasti üleküllastunud ja tekib hapnikukihistus. Talvine hapnikurežiim on aastati küllaltki muutlik, sõltudes jääkatte kestusest, lumikatte paksusest, sulailmadest jms. Märtsikuuks on põhjalähedane vesi keskmiselt kolm kord hapnikuvaesem kui pindmine veekiht.